Kodus on sinine taevas...

Eile oli mate üleminekueksam. Algas väikse feiliga, aga eks ma ole idioot ka. Igatahes...kõigi lootuste kohaselt tegin kaheksa ülesannet kümnest õigesti ära. Pluss ühe ülesande eest tuleb äkki mõni punkt veel. Lootust on neli kätte saada - kui ma mingit totaalset idiootsust kokku ei kirjutanud. Pärast eksamit ei olnudki sellist kergendustunnet nagu tavaliselt pärast eksameid on. Ja mõne inimese tujutus muutis mu meele kurvaks. Mul oli nii kahju teda niimoodi sinna jätta.
Eksamile järgnes paar tundi Lõunaka-tšilli, grill ja poole üheksaks jõudsin koju ka. Kodus on ikka hea olla. :)
Kui eelmisel aastal ma suvevaheaega nii väga ei oodanudki, siis nüüd tervitan seda rõõmuga. Kahju on ainult ühest asjast, aga sinna pole midagi parata.

Lõpp läheneb

Hakkabki selleks korraks ühele poole saama. Täna on viimane täiskoolipäev. Homme-ülehomme ootavad meie lendu ees praktikad, reedel on matemaatika konsult ja juba esmaspäeval üleminekueksam. Väga kiiresti on see aeg läinud. Usun, et lähipäevad mööduvad veel kiiremini. See õppeaasta on õpetanud mulle rohkem kui eelmine. Just enda kohta. Poleks osanud arvatagi, et ma olen nii julge (ehkki samas ka nii arg), et minusse mahub korraga nii palju tundeid. Eriti võiks vist selle välja tuua, et kui ma ennast piisavalt kokku võtan ning ainult eesmärgile pühendun, siis suudan ma ka seda, mis esialgu näib võimatu. See aasta on pannud mind proovile ka teistega arvestamises. Lõpuks hakkab mulle selgeks saama, et TERVE maailm ei keerle ümber minu. Sel aastal on minusse mahtunud palju tundeid - ehkki peamiselt on need olnud segased. Veel nüüdki on.
Eile oli viimane vene keele tund. Gümnaasiumi viimane. Ühelt poolt olen õnnelik, et see ära lõppeb, kuid tegelikult on õpetaja Nikitkina väga tore ja hea õpetaja. Alles nüüd mõistan, et ehk oleks võinud see kasulik koostöö veel ühe aasta jätkuda. Edasi saame vene keelt õppida ju ainult oma vabast tahtest ning oma raha eest. Ja paratamatult on vene keele oskus vajalik.
Siht on silme ees. Järgmisel aastal tahaksin ühes aines rohkem pingutada. Olen juba paar sammu selles suunas teinud. :) Ja see on huvi, mis mind tagant "sunnib". Muidugi on eeskuju ka olemas. :D Üsna värvikas eeskuju sealjuures.

Aga nüüdseks vast lõpetan.

Восемнадцать мне уже

Jah. Juba täisealine. See nädalake enne sünnipäeva möödus nii kiiresti. Sai käidud Tartus kinos, kodumail Vargamäel ning biomeedikumis laipu vaatamas. Kogu see aeg olin tegevuses ning mul polnudki väga aega reede peale mõelda. Eile ta siiski kohale jõudis. Vaikselt, vaiksemalt veel kui mõni tavaline hommik. Seadsin sammud vene keele klassi poole (muide - vene keelt on meil jäänud vaid loetud tunnid). Esimese kallistusega austas mind Nele. :) Nii mõnedki klassikaaslased kasutasid enne tunni algust juhust ning soovisid mulle õnne. Vene keele tunnis mulle lauldigi ning pärast sain ka ise laulda. Enne keemiat tabas mind tõeline õnnesoovide torm. Neid tuli nii ühelt kui ka teiselt poolt. :) See oli päris naljakas, arvestades seda, kui kitsas seal klassi pinkide vahel on. Vinne andis mulle kui sünnipäevalapsele ikka valget ainet ka maitsta. Noh, olin üsna kindel, et mürgitama ta mind ei hakka ("Siis annaksin seda mõnele teisele seal tagapingis." vms). Maitse oli natuke imelik ja hapukas. Seda siis kui ainet keelega lakkuda. Ka Ere sai sellest ainest osa, kuid tema pani tüki otsekohe suhu. Tema nägu oli tol hetkel vaatamisväärsus. Tuli välja, et see valge ollus oli kaaliumkarbonaat ehk maakeeli potas. Enne neljandat tundi sain veel ühe "kingituse" - süsti nimelt. Otsene füsioloogiline mõju oli see, et mu vasak käsi jäi täitsa nõrgaks. Pärast poole aga oli hull meeleolu kõikumine. Järgnev koolipäev möödus aga üsna tavaliselt. Ahjaa, mulle tehti korjandus ka. Kõige meeldejäävamad asjad sellest olid 5 pakki kiirputrusid (hiljem sain teada, kelle poolt need olid) ning Vargamäed tutvustav buklett. Õhtul tähistasime perega ning varsti olingi kaheksateist täis. Heh, ilge tati tunne on veel. Nüüd oleks vist aeg lõpetada. Kes detaile tahab teada, see küsib ise.

Kätte on jõudnud maikuu

*tõmbab teki rohkem ümber*
Jeap, käes on mai, kuid kraadiklaas näitas vaid viite soojakraadi. Loodetavasti on järgmine nädalavahetus märksa soojem.

Ma mõtlesin, et olen ikka kuradi iseseisev. Et suudan toime tulla. See on vale, mida ma olen endale kogu aeg kinnitanud. "Sa oled minu jaoks kogu maailm." Mu kallis, sa oled mu jaoks terve universum. On hetki, mil suudan unustada, et viibin sinust kaugel. Kuid millalgi liiguvad mu mõtted tagasi sinu juurde. Mida sa teed? Kas ka sina igatsed mind? Kummaline, kuidas sa oled saanud osakeseks minust. Ja ma vajan sind rohkem kui kunagi varem. See tunne aina süveneb.

Lõpetan postituse siin.

Kileingel vol.2

Eilne kohtumine Kristiina Ehiniga andis mulle veidike innustust. Äsja panin kirja luuletuse.

Kileingel

Kileingel iialgi ei kilju,
laperdades tuule käes,
sulades tules,
mattudes maapõue,
hulpides vees.
Ta on tuulte laps,
lihtne polüetüleen.
Liigagi enesestmõistetav on
ta olemasolu.
Küll märkame teda, kileinglit,
kuid hoolimiseks puudub tahe.

Nimetu

Väga nõme on praegu olla. Igasugused kurjad mõtted tulevad pähe. Täna vaatasin loengusaalis ringi ja tundsin valusaid torkeid. Olen tõesti maailmast nii eemaldunud. Tunnen, et jään kaasajale jalgu. Kõik liigub sootuks oma ja uut rada pidi ning mina ei suuda otsustada, kas minna sellega kaasa või mitte. Tean, et ühel hetkel tuleb meil lihtsalt vanast lahti lasta, et uus saaks asemele tulla. Seepärast ma tunnengi, kuidas vanad sidemed katkevad ning uued tekivad. Viimasel ajal on mu tunded segu melanhooliast, avastamisrõõmust, kaotuskurbusest, armukadedustorgetest, hirmust... Ma ei oska selle segadusega toime tulla, ma ei oska seda segadust seletadagi - ei endale ega teistele. Tekivad möödarääkimised ning nendest probleemid. Praegu on mu peas lihtsalt kurjad ning kibestunud mõtted. Samas ma tean, et peaksin õnnelik olema, et vähemalt temal on lõbus. Pean lahti laskma. Tegin selles suunas esimese sammu. Nüüd pean veel tuge otsima ja minuga saab kõik korda. On ju täna oluline päev. 7 kuud ikkagi. ^^

Loomaaias

Käisime täna perega (peaaegu täiskoosseisus) Tallinnas loomaaias. Ilm oli õnneks üsna kena. Kahjuks ei olnud paljud loomad veel väljas või siis peesitasid üsna liikumatult päikese käes. Aktiivsemad olid hülged, kellel oli basseinis väga mõnus mulistada, ning üks kilpkonn, kellel oli terraariumis igav ning, kes seetõttu üritas ka teistele semudele elu sisse ajada (nii palju, kui ma nägin, see ei õnnestunud).

Kile-ingel

Täna sai veedetud üks tore päev. Hommikul käisime õega niisama õues tšillimas. Sõime jäätist, jalutasime, kuulasime vee vulinat. Umbes kaks tundi. Pärast seda kutsus Mirru mind sinililli korjama ning sellest kujunes viietunnine jaht. Vaesed lillekesed. :D Emotsioon tänasest päevast on ülipositiivne. Aitäh teile, Mare ja Mirjam.

(See pilt pole küll minu tehtud, aga ma leian, et see on väga armas ning iseloomustab tänast päeva hästi.)

Sellist kustukummi pole...

...mis kustutaks me tehtud vead. Tuleb leppida tagajärgedega. Mis siis, et need torgivad nagu tuhat siilikest me sees. Mulle öeldi - elu läheb edasi-, ent ma kardan, et olen talle jalgu jäänud. Ma ei suuda mõelda muust, kui et miks mulle ei antud sobival hetkel mõistust õiget otsust teha. Ükskord tuleb mulle külla härra Karma ja ma ei tea, kas pärast seda visiiti veel elus olen.

Sulgpehmed ja magusad valed
paitavad su põski,
sosistavad kõrva mesiseid sõnu
nii uinutavaid.
Tea, et kui ärkad,
vaatab sulle vastu reaalsus,
teadmine, et
siin maailmas pole kohta su jaoks

Käkk

Sirje oskab väga hästi kokata. Eriti hästi tuleb tal välja käkkide valmistamine.

Mul tuli ilge tuju mingit head muusikat panna ja siis joonistama hakata. Äkki teeb see mu tuju veidikenegi paremaks. Ainuke probleem on selles, et ma ei oska joonistada. Mul õnnestub alati feilida selles.

Täna nägin sellist haiget filmi nagu "Toanaaber". Kellele meeldivad psühholoogilised põnevikud, siis soovitan seda soojalt vaadata. Iseenesest oli see tripp tore, kuigi oleks võinud veelgi toredamalt lõppeda. Kuid mul pole mõtet halada.