Nimetu

Väga nõme on praegu olla. Igasugused kurjad mõtted tulevad pähe. Täna vaatasin loengusaalis ringi ja tundsin valusaid torkeid. Olen tõesti maailmast nii eemaldunud. Tunnen, et jään kaasajale jalgu. Kõik liigub sootuks oma ja uut rada pidi ning mina ei suuda otsustada, kas minna sellega kaasa või mitte. Tean, et ühel hetkel tuleb meil lihtsalt vanast lahti lasta, et uus saaks asemele tulla. Seepärast ma tunnengi, kuidas vanad sidemed katkevad ning uued tekivad. Viimasel ajal on mu tunded segu melanhooliast, avastamisrõõmust, kaotuskurbusest, armukadedustorgetest, hirmust... Ma ei oska selle segadusega toime tulla, ma ei oska seda segadust seletadagi - ei endale ega teistele. Tekivad möödarääkimised ning nendest probleemid. Praegu on mu peas lihtsalt kurjad ning kibestunud mõtted. Samas ma tean, et peaksin õnnelik olema, et vähemalt temal on lõbus. Pean lahti laskma. Tegin selles suunas esimese sammu. Nüüd pean veel tuge otsima ja minuga saab kõik korda. On ju täna oluline päev. 7 kuud ikkagi. ^^