...and the fire is so delightful

Sain täna hommikul sõnumi...Õigemini öösel, aga alles ärgates lugesin seda. "Sirje, ta ei ole väärt seda." Mida see tähendama peaks? Võibolla oleks targem sõnumisaatjalt endalt järele pärida, kui et ise mingeid oletusi tegema hakata. Kindlasti juhtus peol midagi, aga ma kavatsen uurida mõlema osapoole arvamust.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
Lund sajab aina juurde ja kui nii edasi läheb, siis ei saa ma kuidagi liikuma. Loodan, et päeva jooksul lükatakse teed lahti ja rongiliikluses mingeid suuri probleemme ei teki.

Rohkem nagu polegi midagi...
Kallid teile!

Deadly fear

Lumehelbeke, tasa, tasa, jättis mu rindu verise raja. Teine helbeke sulas põsel ning ühines seal üha tulvava pisarajõega. Veest oled sa võetud ja veeks pead sa ka saama.

Et tu, Brute!

Biuka tunnid on nagu nii lebod...Pennu tegi asju täiesti teistmoodi ja see tähendas, et meil oli koguaeg tunnis tegevust. Beetaga nii ei ole. "Ma näitan teile nüüd pilte..." - ta on seda teinud vähemalt kolm viimast tundi järjest. Mnjaa...ega ma ei kurda, aga see on lihtsalt veidi üllatav.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
Eesti keele tunnis avastasin samuti ühe üllatuse. Soosaare tehtud kirjavahemärkide tabelis oli näide - "Pidu toimub Järvamaal Albu vallas Kaalepis." Ma saan aru, et Albu vald on tema jaoks tuttav koht, aga kus kuradi kohast ta selle Kaalepi võttis? xD Igatahes...mul võttis kohe südame alt soojaks.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
Ajaloos oli üks häiriv vahejuhtum. Kirjutasime konspekti Caesari kohta ja õpetaja ütles sellise tsitaadi: "Et tu, Brute!" ehk "Ka sina, Brutus!". Ta seletas selle lahti ja ütles, et seda võib ütelda sõpradele, kes sind reedavad. Sel hetkel vaatasid kaks teatud isikut minu poole ja itsitasid. Ok, ma saan aru, et ühel neist on selleks täielik õigus, aga...Sellest teisest isikust poleks ma seda arvanud. Kurat, see teeb haiget.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
Seevastu vene keele tund tegi mu tuju eriti heaks - meil oli täna aheljutustamine. Iseenesest selline asi, mis peaks paanikat tekitama, aga mul oli asi enam-vähem selge. Muidugi paar kohta olid sellised kahtlased, mis oleks võinud kehvemini minna. Niisiis, sain jutustada üsna väikese lõigu ja valmistusin selleks, et õpetaja küsib mind mõnel teisel kohal uuesti. Noh...ta ei teinud seda. Mõtlesin, et okei, ehk küsib mind järgmisel tunnil. Siis teatas õpetaja nende nimed, kes viied said. See tähendab: mina ja Kessu. Ma olin ikka tõesti üllatunud. Õpetaja asemel oleksin ma endal lasknud ikka rohkem jutustada, et hinnet kätte saada. Vot selline positiivne üllatus tegi tuju heaks.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
Lõpetan nüüd postituse, sest rohkem nagu polegi midagi kirjutada ning õppima peaks ka hakkama.

XOXO

Sõprus on muutuv suurus...

...kuigi peaks olema konstantne. Poleks osanud arvata, et kõik juhtub nii ruttu. Ma olen olnud ikka väga halb sõber. Ootan Temalt rohkem, kui Talle anda raatsin. Ta ei saa ega peagi minu järgi ootama, Tal on õigus ka enda elule. Aga ma sain kunagi Talle kõike usaldada ja Tema mulle. Kardan, et see on nüüd muutunud...ja see teeb kohutavalt haiget. Ja kõige valusam on teadmine, et suur osa süüst lasub minu õlgadele.
Oeh...Aga kui ma saaks aega tagasi keerata, kas ma teeks seda? Kas ma teeks samal teelahkmel teise valiku? Ei usu. Kõik halvad asjad, mis meiega juhtuvad, on millekski head. Elan edasi lootuses, et ka see sillutab millegi jaoks teed. Lihtne keemia: sidemed lähteaine osakeste vahel katkevad, et tekiks uued saadusained.


Urmas Alender - "Kuidas joonistada kurbust"

See laul sobib sellesse hetkesse nagu rusikas silmaauku. "...Ma ei oska ju joonistada! Aga kurbust joonistaksin nii..."

Guido ^^

Keit kolis vastastuppa! Nii tore, kui kolmandal jälle mõni tuttav nägu. Noh, nüüd näeme üksteist igatahes tihemini kui varem. Vahetus ise oli selline, et Cätu kolis esimesele, Keidu (ehk Guido) kolmandale ja Lisette neljandale. Guido insipireerib mind ikka ja jälle joonistama...Nüüd tuleb ainult aega leida.
-----------------------------------------------------------------------------------------------
Koolis läheb ikka vanaviisi. Üsna suur pettumus oli see, et ma ei pääsenud bioolümpiaadi maakondlikusse vooru. Samuti kuulsin ma, et mõni tšikk oli kasutanud ebaausaid võtteid. Noh, ma usun, et ega see tasumata ei jää. Vähemalt oli Mare esimene - ta väärib seda kohta. Ja minu lohutuseks peaks see olema, et sain geo maakonda. Noh, ega see mind ei lohuta. Geo pole kunagi mu lemmik olnud. Järgmine võimalus tuleb keemiaga, mis on neljapäeval.
-----------------------------------------------------------------------------------------------
Esmaspäeval sai Kallikesega Tartus käidud. Mul tuli lihtsalt tuju Tartu minna. Mõtlesin, et lähen niisama ühikas passides hulluks. Käisime kinos "Akvaariumit" vaatamas. Selline indie-film tundus. Polnud päris mulle, aga mõtlema pani küll.
-----------------------------------------------------------------------------------------------
Nonii...Kell juba piisavalt. Peaks end nüüd kooli sättima.

Fake plastic trees

Pole ammu bloginud...Ju on asi selles, et pole millestki kirjutada. Olen nukker hetkel...igatsen oma kallist Timmut nii väga. Olen juba kolm ööd järjest teda unes näinud... Vähemalt peaks tal hetkel lõbus olema. Aga mis ma ikka nutan.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Uus soeng - lühem ja punasem. Lõikus oli ok, värv ka - eraldi võetuna. Koos on see aga väga imelik kompott. Nojah, Timmul kah vist sama lugu - lühem ja punasem. Ütles, et ma ei tunneks teda äragi. Ega tema mindki.

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Kurja, kõik mõtted on justkui peoga pühitud....Ah las ta olla.

Me elu on me elu ainus mõte

Doris Kareva

    Me elu on me elu ainus mõte.
   See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
   Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
   Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
  
   Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
   mis kuiva säsi õgivad me seest.
   Kord kukud kokku oma kõval toolil.
   Sa tead, ei päästa miski selle eest.
  
   Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
   sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
   Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
   Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Mossitus

Mitte, et mul praegu halb tuju oleks, aga see Kareva luuletus käib mõnikord nii minu kohta.

Tahtmatult lõikan end lahti

maailma heledast raamatust.

Küsid, mis minuga lahti

ning sinu hääles on saamatust.

Valede magusat prahti,

tõsidus varjab kui tüll,

Sinustki lõikan end lahti.

Küsid: On valus? On küll.

-------------------------------------------------------------------------------------

Lund sajab keset oktoobrikuud. See lause on neutraalse sisuga. Konstanteerin lihtsalt fakti.

"Mu ees on surm. Ma tunnen ta vina."

Et siis istun hetkel enda uues-vanas toas laua peal ja blogin. Pole seda ammu teinud, kuid üks inimene andis mulle inspiratsiooni sellega rohkem tegeleda. Igatahes...hetkel peaks inka tund olema, aga õpsi ei ole ning meil on vaba tund. Elu läheb küll vaikselt, kuid mitte vanamoodi...Olen juba 2 nädalat ühe tseekast rebasega ühes toas. Õigem oleks küll öelda üks nädal, sest sellel nädalal ta puudub (suure tõenäosusega on ta haigeks jäänud). Nüüd olen ma Sixteniga koos ja ma pean mainima, et ta on ülim. Lihtsalt mina olen see, kes asjad ära rikub. See, et ma ei räägi oma mõtteid lõpuni...Ja siis saame me üksteisest valesti aru...Aga eks me peame üksteist lugema õppima. Ja kõige tähtsam - ma ei tohi õppimist unarusse jätta. Esimesed paar nädalat ei suutnud ma õietigi mitte midagi teha, aga lõpuks hakkas aju vastu.

------------------------------------------------

Mis siis veel...Ma olen oma sõbrad unarusse jätnud. Ka sellega peaks tegelema. Ja rebaste seas uusi sidemeid looma. :D Sotsialiseerumine on ju vägagi oluline.

-------------------------------------------------

Tegime kirjanduses luulekava. Oleks võinud märksa paremini minna, aga ma ei suutnud midagi ette võtta. Sixu ütles küll, et ma tegin niigi enamus kavast ära, aga ma arvan, et oleks pidanud suutma panna meie gruppi paremini tööle. Oeh...Sossu kommenteeris juba luulekavasid, meie rühmani ta ei jõudnidki, kuid ega ma ei tahagi seda kuulda. Juba sellele mõtlemine teeb tuju kehvaks.

Mnjaa...varsti matesse.

Tšau-pakaa! *kallid*

Liiga palju "fronti" pole kunagi hea...

Nii...Vahelduseks oli natuke arvutivaba aega. Seda sel põhjusel, et mu läppar otsustas sussid püsti visata. Õnneks ajutiselt, sest mu armas-kallis paps *kallistab issit* seadis ta taas töökorda. Eile hommikul avasin oma arvuti ning otsustasin veidi seda hooldada. Üks programm nõudis restarti - välja mu läppar lülitus, kuid sisse enam mitte. Kolm piiksu - piiiiiiiip-piip-piip - ja kõik. Teatud HP "paavian" Pavilionidel on selline komme. Muidugi tunnistan ka enda süüd, mängisin "näoraamatus" liiga palju mänge ning lõpuks oli protsessori (jm vidinate) temperatuur 60 kraadi ringis. Niisiis, sain veeta kaks päeva Animal Planeti ning NGC seltsis. Õnneks töötab mu paavianike nüüd korralikult, ehkki veidi lärmakamalt, sest vajas lisajahutust.

Mida veel...Ahjaa, homme siis kooli. Kuna see asub 150 km kaugusel ning aktus hakkab 8:30, siis otsustasin päev varem kohale minna. Mul pole aimugi mida ühikasse kaasa vedada...okei aimu on, aga ikkagi. xD Ja sõbranna tuleb sellest aastast ühikasse. Mida see kaasa toob? Vähem MSN'is passimist. xD Ja nüüd tulevad uued "rebased". Sel aastal saame siis nende jõupingutusi (jm nende rebaseelu juurde kuuluvat) nautida.

Veidike koomikat ka. Otsisime papsiga Rakveres ühte tänavat. Tiirutasime ja tiirutasime, kuni jõudsime kolmandat korda samasse kohta. Nagu mu sõbranna ütles: "Kui muu enam ei aita, siis loe kasutusjuhendit." See tähendab, et me võtsime lõpuks kaardi appi ja tuvastasime tänava asukoha.

Polegi rohkem nagu midagi. Tšau-pakaa!

Mõrvarlik Ed ja Justini kiusamine

Enamjaolt kirjutan ma siia blogisse oma unenägusid üles. Nii ka seekord.
________________________________________________________________________

Olin mingis tornmajas, mis nägi välja nagu põrguvürsti kodu. Olin kuskil alumisel korrusel ning üritasin meeleheitlikult ülespoole saada. Järsku kargas kuskilt välja Ed Westwick, kellel oli arvatavasti hull plaan mind ära tappa. Ma vist virutasin talle ning pistsin ülespoole jooksu. Lõpuks viimasele korrusele jõudes ilmus välja üks haavatud inimene (arvatavasti ainuke ellujäänu peale minu). Haarasin kähku mobiili ja valisin 112, kuid siis meenus mulle, et me pole Eestis. Lõpuks õnnestus mul siiski õige number valida. Siis ärkasin üles.

Meie maja ette oli veoautoga saabunud Justin Bieber. Ta väljus oma veokast ning käis kuskil ära. Kui ta tagasi tuli, siis hakkasin ma teda kiusama ning ei lasknud teda veoautosse enam tagasi. Ta üritas teiselt poolt autosse siseneda, kuid seal lõikas mu õde ta tee läbi. xD

_________________________________________________________________________

Mu õde on minu peale millegipärast vihane. Ta keeldub minuga rääkimast või mulle otsa vaatamast. Õnneks on mul teine õde, kellega ma hästi läbi saan.
_________________________________________________________________________

Olen viimasel ajal natuke joonistanud ka.

Lepatriinu

Kübar

Merikilpkonn

Joonistamine, torm ja perseiidid (võhikutele: see ei ole vulgaarsus :D)

Nonii...Pole ammu bloginud. Njaa, eks ma olengi selline kehv blogija, sest suvel pole siia millestki kirjutada. Õnneks koguneb pika peale asju, millest kirjutada. Viimasel ajal olen üpriski palju tegelenud joonistamisega. Eks see ole mu õe "süü", sest tema tehtud vapustavad pildid panid mind tahtma midagi samalaadset joonistada. Kahjuks pole mul sellist annet nagu temal ning selle tõttu on valatud palju pisaraid, higi ja verd. :D Nüüd läks vist liiga dramaatiliseks. Ometi valmisid paar pilti ning üks on hetkel veel pooleli.


See pilt valmis õhtul, kui joonistasime niisama koos õega. Meil oli ka õnne nautida kirsijäätist. :D Sellel pildil on siis poisipeaga ja paistes alahuulega neiu. Kuna pilt on tehtud mobiiliga, siis on kvaliteet natuke kehvem.


See pilt valmis soovist midagi lõbusat teha. Ja mis oleks lõbusam maiustustemaast? Et te väga palju nuputama ei peaks, siis paljastan natuke pildi telgitaguseid (naljakas sõna xD). See pruun asi pole mitte puujuurikas või virtsanire, vaid šokolaadioja. Taevas hõljuvad suhkruvatipilved, kust sajab alla nätsukommiteri. Kollane asi on vahvlimaja serv. Ja need jalgadega vennikesed on siis kommiolendid. Taaskord: kvaliteet on kehv, sest pilt on toodud teieni telefonikaameraga.

Üks vägev/jube läbielamine oli möödund pühapäevane torm, mis laastas peaaegu kogu Eestit. Päev algas ilusalt. Päike paistis ning me otsustasime randa minna. Sõitsime siis põhjarannikule ja veetsimegi kena päeva rannas. Õhtu poole kinnitasime keha ja tegime väikest grilli. Siis hakkaski ilm pilve kiskuma. Autose istunud, teadsin, et midagi on viltu. Mu kahtlused said kinnitust, kui meile triivis vastu tume äikesepilv, mis kattis varsti kogu taeva. Varsti jõudsime ka tormile lähemale: sadas paduvihma, möllas äike ning tugevad tuuleiilid. Arvasin, et sõitsime läbi tormi keskmest, kuid pärast tuli välja, et me pääsesime veel kõige hullemast. Kodus oli torm oma laastamistöö juba ära teinud ning korter (nagu ka terve küla) oli pime, sest mingil põhjusel oli elekter kadunud. Kümne paiku käisin veel õega pargis ning nägin, kuidas torm oli seda räsinud. Mitu suurt puud oli pikali, suuremaid oksi vedeles igal pool nagu ka väikest puuprahti. Selleks korraks olime kergemalt pääsenud, kui võrrelda meie külakest Väike-Maarjaga. Muidugi...nädalavahetuseks lubatakse uut tormi. Eks saab näha.

Tean, et august on tähetede langemise kuu. Nii siis otsisin vikipeediast välja järgmise lõigu:
"Perseiidid on meteoorivool ehk tähesadu, mis tipneb igal aastal 12. augustil ning on jälgitav kuni kaks nädalat enne ja pärast seda (isegi juuli keskpaigast), kuid kõige paremini 8. augusti ja 14. augusti vahel. /.../ Tähesadu on paremini jälgitav suurtest linnadest eemal, kus puudub linna valguskuma."
Kõik maale langevaid tähti vaatama! :D

Selleks korraks siis tšau-paka! :D

Või noh...pole ka...

Eile öösel nägin unes midagi, mis oli tingitud õudukate vaatamisest. Kuskil mai keskpaigas vaatasin "28 days" ja "28 weeks" ning nüüd nägin midagi sarnast ka unes. Heh, pikad juhtmed mul...nagu ütles üks sõbranna. :D
Unenäos olid küll zombide asemel vampiirid (nii ma unes vähemalt arvasin, kuigi tüübid ei tundunud väga vampiiride moodi). Algust ma väga ei mäletagi. Olin nagu ühes suures majas ja üks vamp pani mu snäckiks kõrvale. Igatahes kuidagi pääsesin ma põgenema. Järsku olin ma oma kodukohas ühes mängumajas. Ma nagu istusin maas ja toetasin selga vastu seina. Ühe paralleelika (juhtumisi oli ta poiss) pea oli minu süles. Ta oli nagu vigastatud või nii...Ülakeha oli paljas (urr... :D). Igatahes küsisin ma temalt, et kus ta sõbrad on ja ta vastas, et nad läksid rongiga koju. Siis ma järsku istusin nagu ühe ukse serva peal (?!) ja üks vampiir läks mööda. Ta ei märganud mind ja võttis maast ühe kommi ja sõi selle ära. xD Ma veel unes mõtlesin, et krt...ikka nad on näljased. Ja siis tuli mingi tüüp, kes ütles, et tal on ühe tähtsa isiku testament ja, et ma pean selle ära peitma. Siis ma mingi jooksingi enda keldrisse, pugesin seina katva papp-paneeli vahelt läbi, lükkasin telliskiviseinast ühe telliskivi välja ja pugesin tekkinud avast läbi. Unes on kõik võimalik. Sellega unenägu nagu lõppes.
Täna oli ka üks imelik (aga samas ka mitte) unenägu, millest ma siinkohal ei räägi.

See suvi on jalkahooaeg (see tähendab, et käib jalka MM). Kui varem olin ma Portugali poolt (CR ikkagi xD), siis nüüd on hakanud sümpatiseerima Hispaania. Koondis on ise üsna tugev (ikkagi 2008. aasta EM'i võitjad), kuid pigem pälvis mu see võistkond mu poolehoiu, sest seal mängib David Villa. :D Minu uus lemmikjalgapallur (kõlab tobedalt, eks xD).

Panen temast siis ühe pildi:

Unenäod on ühed toredad asjad...

...kahju ainult, et mingi hetk ärkama peab. Mõnede unenägude puhul ei tahagi üles ärgata ning mu tänane unenägu oligi üks selliseid. Päris algust nagu ei mäletagi, aga mingi hetk tundus nagu oleksin ühikas. See muidugi ei sarnanenud sellele ühikale, mida ma teadsin. Miskipärast mõtlesin, et need põhikooli omad võiksid juba minema minna (:O ?)Vahepeal käisin ühes ruumis, kus olid teised ühikaomad. :D See oli mulle tuttav seltskond, aga millegipärast oli seal ka üks teatud blond tüüp, kes igavles niisama. Vahepealne on jälle justkui must auk (see tähendab, et ma ei mäleta põhimõtteliselt mitte midagi). Arvatavasti ma üritasin selle blondi poisiga flirtida...Ma ei tea, kas edukalt või mitte. Aa... nüüd tuli meelde - ma mürasin temaga vahepeal xD ja siis kasvatajad (MÕLEMAD) astusid sisse ja küsisid, et mis me omaarust teeme ja peksid selle poisi toast välja. Mingi hetk ma ärkasin üles ja siis vahepeal jäin uuesti magama. Unenägu läks põhimõtteliselt edasi. Nüüd olime juba minu kodukohas ja miskipärast mängumajas. Blond kargles niisama õues ringi ja siis ma nagu läksin ka välja. Igatahes...unenägu lõppes õnnelikult. See poiss lihtsalt tuli, võttis minult ümbert kinni (ta oli selja taga mul xD) ja embas mind õrnalt.

Nüüd ehk saate aru, miks ma ärgata ei tahtnud. :D Tegelikus elus vaevalt, et nii juhtub. Vähemalt mitte temaga. :'(

Aga jah...Varsti istun autosse ja sõidan laagrisse. Olen ära põhimõtteliselt 2 päeva, nii et laupäeva pärastlõunal jõuan vast koju. Adios amigos!