"Mu ees on surm. Ma tunnen ta vina."

Et siis istun hetkel enda uues-vanas toas laua peal ja blogin. Pole seda ammu teinud, kuid üks inimene andis mulle inspiratsiooni sellega rohkem tegeleda. Igatahes...hetkel peaks inka tund olema, aga õpsi ei ole ning meil on vaba tund. Elu läheb küll vaikselt, kuid mitte vanamoodi...Olen juba 2 nädalat ühe tseekast rebasega ühes toas. Õigem oleks küll öelda üks nädal, sest sellel nädalal ta puudub (suure tõenäosusega on ta haigeks jäänud). Nüüd olen ma Sixteniga koos ja ma pean mainima, et ta on ülim. Lihtsalt mina olen see, kes asjad ära rikub. See, et ma ei räägi oma mõtteid lõpuni...Ja siis saame me üksteisest valesti aru...Aga eks me peame üksteist lugema õppima. Ja kõige tähtsam - ma ei tohi õppimist unarusse jätta. Esimesed paar nädalat ei suutnud ma õietigi mitte midagi teha, aga lõpuks hakkas aju vastu.

------------------------------------------------

Mis siis veel...Ma olen oma sõbrad unarusse jätnud. Ka sellega peaks tegelema. Ja rebaste seas uusi sidemeid looma. :D Sotsialiseerumine on ju vägagi oluline.

-------------------------------------------------

Tegime kirjanduses luulekava. Oleks võinud märksa paremini minna, aga ma ei suutnud midagi ette võtta. Sixu ütles küll, et ma tegin niigi enamus kavast ära, aga ma arvan, et oleks pidanud suutma panna meie gruppi paremini tööle. Oeh...Sossu kommenteeris juba luulekavasid, meie rühmani ta ei jõudnidki, kuid ega ma ei tahagi seda kuulda. Juba sellele mõtlemine teeb tuju kehvaks.

Mnjaa...varsti matesse.

Tšau-pakaa! *kallid*