Fake plastic trees

Pole ammu bloginud...Ju on asi selles, et pole millestki kirjutada. Olen nukker hetkel...igatsen oma kallist Timmut nii väga. Olen juba kolm ööd järjest teda unes näinud... Vähemalt peaks tal hetkel lõbus olema. Aga mis ma ikka nutan.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Uus soeng - lühem ja punasem. Lõikus oli ok, värv ka - eraldi võetuna. Koos on see aga väga imelik kompott. Nojah, Timmul kah vist sama lugu - lühem ja punasem. Ütles, et ma ei tunneks teda äragi. Ega tema mindki.

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Kurja, kõik mõtted on justkui peoga pühitud....Ah las ta olla.

Me elu on me elu ainus mõte

Doris Kareva

    Me elu on me elu ainus mõte.
   See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
   Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
   Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
  
   Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
   mis kuiva säsi õgivad me seest.
   Kord kukud kokku oma kõval toolil.
   Sa tead, ei päästa miski selle eest.
  
   Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
   sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
   Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
   Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Mossitus

Mitte, et mul praegu halb tuju oleks, aga see Kareva luuletus käib mõnikord nii minu kohta.

Tahtmatult lõikan end lahti

maailma heledast raamatust.

Küsid, mis minuga lahti

ning sinu hääles on saamatust.

Valede magusat prahti,

tõsidus varjab kui tüll,

Sinustki lõikan end lahti.

Küsid: On valus? On küll.

-------------------------------------------------------------------------------------

Lund sajab keset oktoobrikuud. See lause on neutraalse sisuga. Konstanteerin lihtsalt fakti.

"Mu ees on surm. Ma tunnen ta vina."

Et siis istun hetkel enda uues-vanas toas laua peal ja blogin. Pole seda ammu teinud, kuid üks inimene andis mulle inspiratsiooni sellega rohkem tegeleda. Igatahes...hetkel peaks inka tund olema, aga õpsi ei ole ning meil on vaba tund. Elu läheb küll vaikselt, kuid mitte vanamoodi...Olen juba 2 nädalat ühe tseekast rebasega ühes toas. Õigem oleks küll öelda üks nädal, sest sellel nädalal ta puudub (suure tõenäosusega on ta haigeks jäänud). Nüüd olen ma Sixteniga koos ja ma pean mainima, et ta on ülim. Lihtsalt mina olen see, kes asjad ära rikub. See, et ma ei räägi oma mõtteid lõpuni...Ja siis saame me üksteisest valesti aru...Aga eks me peame üksteist lugema õppima. Ja kõige tähtsam - ma ei tohi õppimist unarusse jätta. Esimesed paar nädalat ei suutnud ma õietigi mitte midagi teha, aga lõpuks hakkas aju vastu.

------------------------------------------------

Mis siis veel...Ma olen oma sõbrad unarusse jätnud. Ka sellega peaks tegelema. Ja rebaste seas uusi sidemeid looma. :D Sotsialiseerumine on ju vägagi oluline.

-------------------------------------------------

Tegime kirjanduses luulekava. Oleks võinud märksa paremini minna, aga ma ei suutnud midagi ette võtta. Sixu ütles küll, et ma tegin niigi enamus kavast ära, aga ma arvan, et oleks pidanud suutma panna meie gruppi paremini tööle. Oeh...Sossu kommenteeris juba luulekavasid, meie rühmani ta ei jõudnidki, kuid ega ma ei tahagi seda kuulda. Juba sellele mõtlemine teeb tuju kehvaks.

Mnjaa...varsti matesse.

Tšau-pakaa! *kallid*